Täiskasvanu roll lapse leinaprotsessis

12/02/2021

Vanemana on suur roll selgitamisel ning juhendamisel, et laps emotsionaalselt turvaliselt hakkama saaks ning tal oleks arusaam enda ümber toimuvast. Olukord, kus laps küsib surmaga seotuid küsimusi, on lapsevanema jaoks raske, eriti kui see puudutab lapse esimest kokkupuudet surmaga (MacGregor, 2007). Sellegi poolest on seletustel väga oluline roll lapse toimetulekus leinaga. Vajadus selgitada, mis on surm ning mis see endaga kaasa toob, tekib varem või hiljem, kuigi igaühel erinevatel asjaoludel. Oluline on, et täiskasvanu arvestaks lapse tunnetega. Andes lapsele mõista, et sa arvestad sellega, et leinaga seotud tunded võivad vahepeal tunduda hirmuäratavad ja ületamatud, võib aidata leevendada ärevust, mis on nende tunnetega seotud (Smith, 1999). Lapsele midagi seletades või õpetades on väga tähtis täiskasvanupoolne sõnastus ning hoiak, leina ja trauma reaktsioonide puhul on see veel olulisem, sest tegemist on tunneterohke teemaga.

See, kuidas täiskasvanud ise surmaga toime tulevad, võib lapsi aidata või tekitada nende jaoks probleeme. Kui varjatakse fakte või last ei ole korralikult informeeritud surma asjaoludest ning põhjustest, võib fantaasia oma töö teha. Kui surm on vältimatu ja aimatav, unustavad täiskasvanud sageli lapsi teavitamast haiguse kulgemisest ja prognoosist, mille tõttu ei ole lapsed selleks valmis ja/või ei saa aru mis toimub (Dyregrov, 2008). Lapse ümber olevad täiskasvanud mõjutavad last isegi siis kui nad ei ole selles teadlikud, mille tõttu on nende teadlik käitumine seda olulisem. Täiskasvanu eesmärgiks võiks olla leinaprotsessis lapse toetamine. Tugev toetus tagab turvalise läbielamise, millele tuginedes tekivad paremad toimetulekuoskused tulevikuks. Täiskasvanud võivad muuta laste jaoks keerulise olukorra veel hullemaks, keelates neil surnu nägemise, matustel osalemise, peites enda tundeid ja reaktsioone või jättes lapse täiskasvanu maailmast täielikult välja (Dyregrov, 2008). Kodulooma kaotusest tekkinud leina puhul uuriti ühe osana ka vanemate emotsionaalset olemasolu ning uuringust selgus, et lapsed, kes kogevad leina, tundsid emotsionaalset avatust pigem emade poolt kui isade poolt (Schmidt, jt., 2018). Siinkohal mõjutavad olukorda ka soorollid ning ühiskondlikud tõekspidamised. 

Arvestades sellega, et ühiskonnas välditakse surmaga seotud teemadest rääkimist, eriti mis puudutab lapsi (Griese, jt., 2017), on võimalik pakkuda vanematele ja spetsialistidele eesmärgipärast ja asjakohast toetust. Nii lastelt kui täiskasvanutelt kogutud tagasiside põhjal on leitud, et oma reaktsioone surmale surutakse maha, et mitte koormata teisi, näida teistsugusena või tunduda ebastabiilsena (Griese, jt., 2017). See aga on ebatervislik toimetulekustrateegia. Samuti on ebatervislik näiteks vältimine, riskikäitumine, enesevigastamine ning vanemas eas enda tuimestamine läbi psühhotroopsete ainete tarbimise. Need toimetulekustrateegiad võivad olukorda hullemaks muuta ning kindlasti ei aita kaasa paranemisele. Kuigi surm on loomulik osa elust, ei tähenda see seda, et leinaja tuleb igal juhul leinaga ise toime. Paljude jaoks paneb surma poolt esile kerkinud tunnete segadus proovile nende loomupärase vastupidavusvõime ning lisatugi võib olla ülioluline, et tagada tervet arengut (Griese, jt., 2017). Selle tõttu peaksid vanemad ning teised lapse ümber olevad täiskasvanud tegema koostööd, et toetada last temale veel arusaamatus ning keerulises olukorras. 

"Koolieelses eas laste leinaprotsess: Metoodilise materjali väljatöötamine lapse leinaprotsessi toetamiseks lastega töötavatele spetsialistidele". (2019), Rine Kukk